Viimasel ajal on vaktsineerimisest ka Eestimaal tavatult palju
juttu olnud. Põhitähelepanu all vaktsineerimisega kaasnevad
või vaktsineerimatusest tulenevad ohud.
Aga vaktsiinitööstus tervikuna – kas tegemist on
inimkonna hüvanguks või hävinguks käivitatud
meeletuid rahasid keerutava “projektiga”?
Siinkohal toome teieni lühendatult arsti ja ADSI-i uurija
Alan Cantwell`i artikli “Kas vaktsiinid põhjustavad
rohkem haigusi, kui nad ravivad?”. Tema raamat inimese
poolt tekitatud AIDS-i epideemiast: ”AIDS & The Doctors
of Death: An Inquiry into the Origin of the AIDS Epidemic”
on müügil Amazon.com-is.
Need, kes ingliskeelset lugemist ei pelga , leiavad SIIT
täispika artikli koos kasutatud allikatega.
* * * * *
Vaktsiinid kaitsevad meid nakkushaiguste eest. Ulatuslik vaktsineerimine
on teinud lõpu rõugetele ja poliomüeliidile.
Rahvas ruttab igal sügisel gripivastast vaktsiini manustama
ning lapsi pommitatakse hulga vaktsiindega veel enne, kui nad on
saanud kuueaastaseks. Isegi lemmikloomad saavad oma süstid.
Vaktsiinitööstus on tohutu ning visiidid arsti juurde
tähendavad head äri ka pediaatritele, perearstidele ja
veterinaaridele.
Aga miks muretsevad nii paljud inimesed vaktsiinide pärast,
eriti lastele suunatud vaktsiinide pärast?
Vaktsiinide poolt esile kutsutud haigused
Virginia tarbijaõiguste grupi Rahvusliku Vaktsiiniinformatsiooni
Keskuse (National Vaccine Information Centre, USA) president Barbara
Lee Fisher väidab, et just vaktsiinid põhjustavad immuunsussüsteemi
ja neuroloogilisi haigusi lastel ja täiskasvanutel, hüperaktiivsust,
õppimisraskusi, astmat, kroonilist nõrkust, nahahaigusi,
reumaatilist artriiti, krampe. Ta on esitanud üleskutse luua
süsteem ka vaktsineerimiste pikemaaegsete toimete jälgimiseks
ning nõuab, et enne vaktsineerima asumist oleksid arstid
absoluutselt kindlad, et need on turvalised ja ei kahjusta inimeste
tervist.
Vaktsiinide ohtlikkust ei ole võimalik eitada. Leetrite,
mumpsi, punetiste ja poliomüeliidi vastased vaktsiinid sisaldavad
kõik elusaid, kuigi nõrgestatud viiruseid. Ja kuigi
arstid kinnitavad, et poliomüeliiti ei ole Ameerikas esinenud
alates 1979. aastast, jätavad nad sageli mainimata, et kõik
pärast seda aastat registreeritud juhtumid on põhjustatud
vaktsiini poolt.
Vaktsiiniuurija Neil Z. Miller on seadnud küsimärgi
alla selle vaktsiini vajalikkuse, kuna just vaktsiin ise on põhjustanud
iga viimase kui poliomüeliidijuhtumi Ameerika Ühendriikides.
Ka väidab Miller, et enne massiliste vaktsineerimiste algust
50 aasta eest ei esinenud vähki epideemilisel hulgal, autoimmuunsed
haigused olid praktiliselt tundmatud ja lapsepõlve autismi
ei esinenud.
Vaktsiininakkus
Ka on vaktsiinitootjaid pidevalt kimbutanud nakkuseprobleem.
Teise maailmasõja ajal Ühendriikide sõduritele
manustatud inimvere põhisest seerumist valmistatud vaktsiin
oli saastatud hepatiidiviirusega ning selle tulemusel jäi 50.000
sõdurit kollatõppe.
1960tel aastatel avastati, et aastatel 1955-1963 ahvikudedest valmistatud
poliomüeliidivaktsiin oli nakatatid ahviviirusega SV40 (Simiani
viirus number 40). Ja kuigi nimetatud viirus põhjustas katseloomadel
vähktõbe, kinnitasid tervishoiuametnikud, et inimestel
see probleeme esile ei kutsu.
Aga SV40 uurimine on näidanud, et seda esineb ka inimeste vähktõve
korral ja normaalsetes kudedes ning teadlased seostavad SV40-ga
saastatud poliomüeliidivaktsiini järjest kasvava arvu
haruldaste kopsuvähi (mesothelioma) ja luuüdivähi
(multiple myeloma) juhtumitega.
1999. aasta raportis leiti SV40 DNA-d nelja pärast 1982. aastat
sündinud lapse kudedest. Neist kolm olid saanud siirdatud neeru
ja neljandal oli neerukasvaja. Kas SV40 kandub vanematelt lastele
üle? Keegi ei tea seda kindlalt.
Salajased vaktsiinieksperimendid
Laste kasutamine potentsiaalselt kahjulike vaktsiinieksperimentide
katsejänesena on õudusunenägu iga lapsevanema jaoks.
See aga juhtus 1989.-1991. aastal, kui Kaiser Permanente ja Ühendriikide
Haiguskontrollikeskus (CDC) katsetasid leetrite vastast vaktsiini.
Vanemaid korralikult informeerimata, katsetati Jugoslaavias tehtud
Edmonston-Zagrebi leetrite vastast vaktsiini 1500 vaese, peamiselt
mustanahalise või Ladina-Ameerika päritolu, Los Angelese
agulilaste peal.
Kuigi Maailma Tervishoiuoranisatsioon (WHO) oli vaktsiinile oma
soovituse andnud, keelustati selle vaktsiini kasutamine Mehhikos,
Haiitil ja Aafikas, kus seda ka katsetati, kuna avastati, et laste
suremus pärast seda süsti kasvas nii tugevalt. Selgus,
et vaktsiin lõi laste immuunsussüsteemi kuueks kuuks
kuni kolmeks aastaks rivist välja ning lapsed surid seetõttu
muudesse haigustesse palju sagedamini kui need lapsed, keda ei vaktsineeritud.
Õnnetul kombel anti Aafrika tüdrukutele kaks korda suurem
doos kui poistele, mistõttu suremus oli nende hulgas palju
suurem.
WHO korjas vaktsiini turult 1992. aastal.
Keegi ei tea, kui palju salajasi vaktsiinieksperimente tervishoiuametnikud
läbi on viinud. Ameerika linnade agulites on astmajuhtumite
arv järsult kasvanud ja keegi ei tea miks. CDC andmeil sureb
Ühendriikides astmasse 5000 inimest aastas ning selle haiguse
all kannatab umbes 17,3 miljonit inimest, võrreldes 6,7 miljoniga
1980. aastal. Tavaliselt haigestuvad lapsed astmasse enne kuuendat
eluaastat.
1990te aastate vaktsiinieksperimendid ei piirdunud mustanahalistega.
Miljoneid Mehhiko, Nicaragua ja Filipiinide naisi meelitati võtma
teetanusevaktsiini, millest osa sisaldas iseeneslikku aborti ning
steriilsust põhjustavat naissuguhormooni. 1995. aastal süüdistas
katoliiklik inimõiguste organisatsioon Human Life International
WHO-d Kanadas toodetud teetanusevaktsiini propageerimises, mis sisaldas
rasedust katkestavat kooriongonadotroopset hormooni (HCG). Kahtlused
tekkisid, kui teetanusevaktsiin kirjutati välja ebaharilikus
doosis viie süstina kolmekuulise perioodi vältel, kusjuures
seda soovitati vaid lapsekandmiseas naistele. Kui tavatult suur
arv naisi kurtis selle tagajärjel tupe veritsemist ning süstide
järel rasedused katkesid, siis avastati, et selle põhjus
oli nimetatud hormoon.
Selgus, et WHO oli töötanud välja ja katsetanud rasestumisvastast
vaktsiini üle kahe aastakümne ning et teetanusesüsti
saanud naiste organismis ei tekkinud mitte ainult teetanuse antikehad,
vaid ka ohtlikud rasedushormooni antikehad. HCG hormoonita on loote
areng pärsitud. Seega oli tegemist peidetud rasedusvastase
vahendiga.
Filipiinide Meditsiiniliit avastas, et 20 % WHO teetanusevaktsiinist
oli hormooniga saastatud.
WHO eitas kõiki süüdistusi ja suuremad ajakirjandusväljaanded
ei ole juhtumit kunagi kajastanud. Täpsemaid üksikasju
selle kohta leiab Human Life International võrguleheküljelt
(www.hli.org).
Ka uuemad vaktsiinid kätkevad endas tõsiseid ohte.
1999. aasta oktoobris korjati turult rotaviiruse vastane vaktsiin.
Veel aasta enne seda süstiti RotaShield vaktsiini miljonile
lapsele. Selgus, et vakstiin tekitas soolestikuprobleeme, registreeritud
juhtumeid pärast süsti saamist oli ligi 100.
Vaktsiinide tootmine ja sellega seotud ohud
Kuigi avalikkus on kuulnud vaktsiinidega seotud kõrvalmõjudest,
ei tea enamus inimesi midagi vaktsiinide tootmisest. Vähesed
inimesed teavad, et vaktsiinide tootmises kasutatavad viirused tuleb
kasvatada loomade kehaosadel, nagu näiteks ahvide neerudes
või linnuembrüodes või inimloote rakkudes. Viiruste
kasvatamine inimrakkudes on ohtlik, kuna osa selliseid rakke on
vähirakud.
Selle mõistmiseks peab teadma aastakümneid vähi-
ja vaktsiiniuuringutes kasutatud esimese HeLa (surematu) raku lugu.
Henrietta Lacks oli noor mustanahaline Baltimore`i naine, kes suri
äärmiselt pahaloomulise emakakaelavähi tagajärjel
1951. aastal. Väikesed tükid vähkkasvajat annetati
rakukultuuride uurimisele spetsialiseerunud laborile. Tollel ajal
ebaõnnestusid enamus katseid kasvatada inimrakke väljaspool
inimese keha. Teadmata põhjusel kasvasid Henrietta vähirakud
äärmiselt jõuliselt ning need said tuntuks kui
esimesed edukad inimkoerakud ajaloos.
Henrietta rakke hoiti elus, toites neid veiseembrüo ekstraktist
valmistatud tõmmisega, mille põhja moodustab kolmenädalase
sündimata veise embrüo, samuti eluskana südamest
võetud vereplasma ja inimplatsentast saadud verega.
Nüüd arvatakse, et emakakaelavähki põhjustab
sugulisel teel edasi antav papilloomiviirus ning võib ainult
oletada, kui palju kana-, looma- ja inimviiruseid HeLa rakkudesse
on viidud, aga ükski neist võimalikest nakkustest ei
paista häirivat teadlasi, kes on kasutanud neid rakke vähiuuringutes
pidevalt.
Lõpuks avastasid teadlased, et HeLa rakud olid nii tugevad,
et saastasid sageli vähiuuringutes kasutatud teisi rakke. Kui
teadlased selle 1960tel aastatel avastasid, pidid nad oma suureks
häbiks tunnistama, et miljonid dollarid vähiuuringute
raha oli tuulde lennanud. Selgus, et uuringutes kasutatud “maksarakud”
ja “ahvirakud” ei olnud midagi muud kui Henrietta moondunud
vähirakud. Healoomulised, väidetavalt “spontaanselt
pahaloomulisteks muutunud” rakud olid tegelikult HeLa rakkudega
saastatud rakud.
HeLa rakkude loost on pikemalt juttu Michael Goldi raamatus
“A Conspiracy of Cells: One Woman's Immortal Legacy and the
Medical Scandal It Caused”.
Isegi legendaarse Salki polüomüeliidivaktsiini
välja töötanud Jonas Salk lasi end HeLa rakkudest
lollitada. Ta tunnistas seda aastaid hiljem 1978. aastal rabatud
rakubioloogide ja vaktsiinitootjate ees.
1950te lõpus läbi viidud katsetes üritas Salk süstida
surevatele vähihaigetele ahvide südamekudedest võetud
rakke - neidsamu, mis ta kasutas polüomüeliidiviiruse
kasvatamiseks oma kuulsa vaktsiini jaoks. Ta lootis, et ahvirakkude
süstid stimuleerivad haige immuunsussüsteemi vähiga
võitlema. Kui aga süstimiskohtades tekkis mädanik,
hakkas Salk kahtlustama, et süstib HeLa rake ja mitte ahvirakke,
ning lõpetas katsed.
Samuti 1978. aasta konverentsil viibinud HeLa rakkude spetsialist
Mark Nelson-Rees pakkus välja, et ta võib testida Salki
rakke, millega viimane nõustus, ning selgus tõepoolest,
et HeLa oli tunginud ahvirakkudesse sisse ning need üle võtnud.
Salk oli arvanud, et on võimalik eraldada viirust rakkudest,
mille sees need olid kasvatatud, ning neid turvaliselt kehasse süstida.
Tollal ei uskunud arstid eriti vähki põhjustavatesse
viirustesse.
Tänapäeval ei julgeks ükski teadlane süstida
inimesele vähirakke. 1950tel aastatel tegi Salk seda kogemata.
Ta süstis paarikümnele patsiendile HeLa rakke ning see
ei häirinud teda põrmugi.
Kas vaktsiininakkusel võib olla seos aidsiga?
Enamus inimesi eeldab, et vaktsiinid on steriilsed ja pisikuvabad,
aga vaktsiini steriliseerimine võib hävitada selle immuniseeriva
toimega proteiini. Seetõttu võivad viirused või
viiruseosad vaktsineerimise protsessis mõnikord ellu jääda.
Laborites rakukultuuride toitmiseks kasutatav veiseembrüo
seerum sisaldab loomseid viiruseid, selle võimalikust seosest
HI-viirusega kirjutas J. Grote teadusajakirjas Journal of the Royal
(London) Society of Medicine 1988. aasta oktoobris.
Veiste visnaviirus (mis näeb välja kui HIV) esineb sageli
vaktsiinide valmistamisel kasutatavas veiseseerumis. Grote hoiatas,
et kõiki vaktsiine tuleb enne nende kasutamist analüüsida
HI-viiruse suhtes ning et veiste visnaviirust tuleb analüüsida
seoses HI-viirusega ning võimaliku rolliga aidsi tekkimisel.
Kas aidsi põhjus võib peituda viirusega
saastatud vaktsiinis?
Mõned teadlased usuvad, et HI-viiruse tõid homoseksuaalide
ringkondadesse just eksperimentaalsed hepatiit-B vaktsiinikatsed,
kus tuhandetele Los Angelese, San Francisco ja New Yorgi homoseksuaalidele
süstiti aastatel 1978-1981 seda vaktsiini.
Aidsiepideemia vallandus homoseksuaalide hulgas nendes linnades
1981. aastal. Aasta enne seda oli 20 protsenti eksperimentaalse
vaktsiiniga süstitud Manhattani homoseksuaali HI-viiruse kandjad.
Kulus mitu aastat, enne kui Aaftikas diagnoositi konkreetsed aidisjuhtumid.
1970tel aastate alguses töötati hepatiit-B vaktsiin välja
šimpanside peal, kelle kohta arvatakse praegu, et HI-viirus
sai alguse just neist. Hepatiit-B vaktsiin töötati välja
inimese kaitsmiseks hepatiidi levimise eest sugulisel teel. Praegu
soovitab Ühendriikide valitsus vaktsineerida sellega kõiki
vastsündinuid. Paljude vanemate arvates on see soovitus mõttetu
ning paljud inimesed kardavad senini hepatiit-B vaktsiini selle
algupärase seose pärast homoseksuaalide ja aidsiga. Algupärane
eksperimentaalne vaktsiin töötati välja hepatiidiga
nakatatud homoseksuaalidelt võetud vereseerumi põhjal
ning nagu eelpool märgitud, ei ole seerumipõhiseid vaktsiine
võimalik steriliseerida.
Teise aidsiteooria kohaselt sai HI-viirus alguse šimpanside
ja ahviviirustega saastatud poliomüeliidivaktsiinidest, mida
aafriklastele 1950tel manustati. Edward Hooper kirjutab raamatus
“In The River: A Journey to the Source of HIV and AIDS”,
1999, kuidas poluüomüeliidivaktsiini ahvineerudest valmistati
ja kuidas HI eelkäija võis vaktsiini kaudu liiki vahetada
ja põhjustada aidsi plahvatusliku leviku Aafrikas.
On ka teadlasi, kes arvavad, et mitmed WHO sponsoreeritud vaktsineerimisprogrammid
(eriti rõugetevastased) Aafrikas 1970tel aastatel võisid
olla aidsi tekkimise põhjuseks Aafrikas 1980tel aastatel.
Rõugeviirus on sisuliselt ideaalne virus uute mitmeotstarbeliste
vaktsiinide väljatöötamiseks. Viiruse DNA geenidesse
on võimalik lisada osasid haigusi tekitavatest viirustest,
nagu näiteks gripi- ja hepatiidiviirust.
Tehnoloogia turvalisust ei ole veel põhjalikult hinnatud,
mistõttu üks vaktsiinitootja esitas 1984. aastal küsimuse,
kas see ei või viia uue aidsivormi tekkimisele.
Ohtlikud looma- ja inimrakud vaktsiinitootmises
Rahva rahustamiseks ning vaktsiinide turvalisuse parandamiseks
on teadlased võtnud luubi alla linnuvähiviiruste (avian
leukosis viirus) “mittenakkavad” osakesed lastele rutiinselt
manustatavates mumpsi/leetrite/punetiste vaktsiinides.
Kas see võib olla põhjus, miks Ühendriikide ravimiamet
pidas 1999. aasta septembris koosoleku, et kaaluda taas inimrakkude
(nagu HeLa) kasutamist ahvi ja kanarakkude asemel, mis - nagu selgus
- ei ole 100 protsenti turvalised? Gretchen Vogel märkis artiklis
teadusajakirjale Science, et avalikkuse usaldus vaktsiinide vastu
on kõikuma löönud. Walesis korraldavad lapsevanemad
leetripidusid, et lapsi pigem nakatada kui vaktsineerida.
Vogel ütleb, et on ohtlik kasutada vaktsiinides surematuid
rakke, kuna vähirakud või muud ohtlikud osakesed võivad
siirduda vaktsiinisaajasse.
Samas on vaktsiinikriitikud kriitilisemad ka loomse päritoluga
kudede põhjal tehtud vaktsiinide suhtes. Vaktsiinitootjad
tahavad kasutada surematuid rakke, et viirusi kasvatada, kuna viirused
ei saa ise kasvada.
Oluline küsimus, mida kõik paistavad vältivat,
on: kas vaktsiinid põhjustavad vähki?
On tõendeid, mis seostavad nakatatud viirusi aidsiga. Ja
HI on vähkitekitav viirus. HI-viiruse kaasavastaja Robert Gallo
on selgesõnaliselt seostanud aidsi vähiepideemiaga.
Loomsed ja lindudelt pärit viirused võivad vakstiine
nakatada ning on teada, et nad tekitavad vähki. Ja vähi-
ning vaktsiiniuuringud oleksid palju keerulisemad vähirakkudeta.
Vaktsiinid ja üldine paranoia
Kas hirm vaktsiinide ees on põhjendatud? On selge, et vaktsiinid
võivad olla ohtlikud. Vaktsiinide nakatatus on tegelikkus
ning vaktsiinieksperimendid võivad olla ohtlikud inimese
tervisele. Kaks aastakümmet tagasi tundmatu aids on nüüd
muutunud ülemaailmseks epideemiaks ning järgmisel aastakümnel
on oodata miljoneid aidsisurmasid.
Kas vaktsiinid võivad olla nakatatud vähkitekitavate
ja immuunsussüsteemi allasuruvate viirustega, mis võivad
põhjustada uuel aastatuhandel uusi katke? Kui jah, siis võivad
need uued hädad olla palju tõsisemad kui haigused, mille
me 20. sajandil ulatuslike vaktsineerimisprogrammidega likvideerisime.
Lugemist: Infant Vaccinations: A Biological Assault?
koobas.hobune.stream
